13.12.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 316/25

1.1.

Ettepandud määrusega soovitakse kehtestada õigusraamistikku, mis sobiks euro kasutuselevõtuks liikmesriikides, kus eurot ei ole veel kasutusele võetud (edaspidi “mitteosalevad liikmesriigid”). Need liikmesriigid on väga huvitatud, et tagatud oleks kindel õigusraamistik, mis võetakse ühenduse tasemel vastu piisava ajavaruga enne eurole üleminekut, sest see aitab riikidel teha euro kasutuselevõtul õigeaegseid õiguslikke ja praktilisi ettevalmistusi. Ka Euroopa Liidul (EL) tervikuna ja euro kasutusele võtnud liikmesriikidel on suur huvi, et mis tahes edasine euroala laienemine toimuks sujuvalt ja edukalt, nagu euro kasutuselevõtt 11 esimeses osalevas liikmesriigis ja Kreekas, ning et euroala laienemisel oleks positiivne mõju. EKP on arvamusel, et euro edukas kasutuselevõtt senistes osalevates liikmesriikides oli kesksel kohal usalduse tekitamises euro vastu nii ELis kui ka rahvusvahelisel areenil laiemalt.

2.1.1.

Nõukogu 3. mai 1998 määrus (EÜ) nr 974/98 euro kasutuselevõtu kohta (2), millest euro kasutuselevõtul juhindusid esimesed 11 osalevat liikmesriiki ja Kreeka, põhines lähenemisviisil, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 1995. aastal Madridis (edaspidi “Madridi stsenaarium”). Madridi stsenaarium nägi ette üleminekuperioodi euro arveldusrahana kasutuselevõtu ja euro pangatähtede ja müntide kasutuselevõtu vahel ning oli määruse (EÜ) nr 974/98, mis sätestab reeglid euro kasutuselevõtuks, aluseks. Pärast esimest üleminekut, mis algas 1. jaanuaril 1999, on edasistel euro kasutuselevõttudel mitmed tähtsad praktilised aspektid oluliselt muutunud. Eelkõige on Madridi stsenaariumi kõrvale vaja täiendavaid ülemineku stsenaariume seetõttu, et euro pangatähed on nüüdseks tervel euroalal ja ELis laialt kasutuses.

2.1.2.

Määruse kohta tehtud ettepaneku kohaselt annaks nõukogu liikmesriikidele loa järgida ühte kolmest erinevast ülemineku stsenaariumist: a) Madridi stiilis üleminekuperiood, s.o periood, mille jooksul euro eksisteerib õiguslikult ainult arveldusrahana, kuid euro pangatähed ja mündid, isegi kui need on eraisikute käsutuses ja kasutuses, ei ole riigis tunnustatud seaduslikuks maksevahendiks; b) järsu ülemineku (“big bang”) stsenaarium, s.o eurole üleminek ühe korraga, mille puhul võetakse euro samaaegselt kasutusele nii arveldusrahana kui ka sularahana; või c) järsu ülemineku stsenaarium järkjärgulise vääringuvahetusega kuni ühe aasta jooksul, mille kestel võib õiguslike tagajärgedega instrumentides (näiteks arved, ettevõtete raamatupidamine ja palgaarvestus) endiselt osutada riigi rahaühikule.

2.1.3.

Ettepandud määruse peamine eesmärk on seletuskirja kohaselt kehtestada liikmesriikidele tulevaseks euro kasutusevõtuks kolm alternatiivset ülemineku stsenaariumi (3). Selleks et tagada suurem läbipaistvus EL kodanike jaoks ja kooskõla EL parema õigusloome eesmärkidega, teeb EKP ettepaneku lisada ettepandud määrusesse vastav säte, mis kajastaks otseselt ja ülevaatlikult kolme erinevat stsenaariumi, mida asjaomaste liikmesriikide suhtes kohaldatakse.

2.1.4.

Mitmed 1. mail 2004 ELiga ühinenud liikmesriigid (4) on avalikult väljendanud oma eelistust minna eurole üle järsu ülemineku stsenaariumi alusel. Määruse kohta tehtud ettepaneku praeguses redaktsioonis võib eurole ülemineku järsu stsenaariumi tuletada üleminekuperioodi mõistest, millele lisandub võimalus ettepandud määruse lisas, et eurole ülemineku ja sularahavahetuse kuupäevad kattuvad (5). Kuigi teoreetiliselt on võimalik vaadelda järsu ülemineku stsenaariumi kui üleminekuperioodi, mis kestab murdosa sekundist, soovitatakse, et järsu ülemineku stsenaarium tuleks EL kodanike jaoks määratleda läbipaistvamalt, s.o “euro kasutuselevõtt ühe korraga, mille puhul eurole ülemineku kuupäev ja sularahavahetuse kuupäev kattuvad.”

2.2.1.

Määrus (EÜ) nr 974/98 määratleb üleminekuperioodi kolmeaastase perioodina, mis algab 1. jaanuaril 1999 ja lõpeb 31. detsembril 2001; erandiks on Kreeka, kelle üleminekuperiood oli üks aasta algusega 1. jaanuaril 2001 kuni 31 detsember 2001 (6). Seega määratleb kehtiv määrus (EÜ) nr 974/98 kindla perioodi, mille jooksul kehtivad üleminekusätted. Sellest erinevalt ei kehtestata ettepandud määruse üleminekuperioodi mõistes konkreetset või maksimumkestvust. Selle asemel määratakse üleminekuperioodi kestvus iga liikmesriigi jaoks eraldi määruse (EÜ) nr 974/98 lisas, mis tähendab, et üleminekuperioodi pikkus tuleb täiel määral uuesti läbi rääkida, kui asjaomase liikmesriigi erand tühistatakse (7).

2.2.2.

EKP soovitab tungivalt kehtestada ettepandud määruse tekstis selgesõnaliselt üleminekuperioodi maksimumpikkus, kusjuures see maksimumpikkus ei tohiks ületada kolme aastat. Lisaks sellele üldisele piirangule soovitab EKP, et ettepandud määruse põhjenduste kohaselt peaks üleminekuperiood olema võimalikult lühike, et kehtestataks pigem lühemaid üleminekuperioode ja mitte pikimat lubatavat kolmeaastast perioodi. Selles suhtes esitab EKP järgnevalt oma argumendid nõukogule kaalumiseks.

2.2.3.

Esiteks, tänased eurole ülemineku praktilised aspektid erinevad esimesest eurole üleminekust, mis algas 1. jaanuaril 1999, kui euro pangatähti ja münte veel ei olnud. Arvestades, et euro pangatähed on nüüdseks levinud mitte ainult euroalal, vaid ka terves ELis, ei ole usutav, et asjaomaste liikmesriikide kodanikud peaksid üle kolme aasta pärast euro vääringuna kasutuselevõttu nende liikmesriikides ootama euro pangatähtede ja müntide seadusliku maksevahendi staatust.

2.2.4.

Teiseks, üleminekuperiood ei saa olla liiga pikk, kuna euro kuulutatakse asjaomase liikmesriigi ametlikuks vääringuks kohe üleminekuperioodi alguses (8). Sellega kooskõlas määratleb EKP asjaomase liikmesriigi rahapoliitika (9) ja kõik rahapoliitilised tehingud teostatakse asjaomase liikmesriigi keskpanga (RKP) poolt euroühikutes (10). Uued vabalt kaubeldavad riigi võlakirjad emiteeritakse asjaomaste liikmesriikide poolt euroühikutes (11). Võib oodata, et euro kasutus suureneb asjaomase liikmesriigi siseriiklikes maksetes ja eriti piiriülestes maksetes (12). Samuti peab asjaomasel liikmesriigil olema võimalik võtta vajalikud meetmed, et reguleeritud turud ja maksesüsteemid saaksid oma töökorralduses üle minna riigi vääringu arvestusühikutelt euroühikutele (13). Esimese 11 osaleva liikmesriigi kogemused on näidanud, et oodata võib hulgipanganduse sektori ja finantsturgude ümberlülitust euroühikule üleminekuperioodi alguses. Seetõttu ei pea EKP usutavaks, et üleminekuperiood asjaomases liikmesriigis euro vääringuna kasutuselevõtu ning euro pangatähtede ja müntide ametliku kasutuselevõtu vahel kestaks üle kolme aasta.

2.2.5.

Kolmandaks, esimesel eurole üleminekul oli kolmeaastane üleminekuperiood kaalutletud otsus, kuna 11 liikmesriigi vääringute ja seaduslike maksevahendite ühendamine Euroopa ühisrahaks kujutas endast ettenägematut väljakutset. Samas tuleb märkida, et Kreeka, kes võttis euro kasutusele kaks aastat pärast 11 esimest osalevat liikmesriiki, sai edukalt hakkama üheaastase üleminekuperioodiga. Sellest võib järeldada, et kui kasutada Madridi stiilis üleminekuperioodi edasistel eurole üleminekutel, peaks üleminekuperiood olema lühem kui kolm aastat.

2.2.6.

Neljandaks, eurole üleminekul peetakse oluliseks juhinduda kahest põhimõttest: võrdse kohtlemise ja hõlbustamispõhimõte. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt ei tohiks hiljem liituvatel liikmesriikidel olla lisatakistusi ega kergemaid tingimusi ning hõlbustamispõhimõte eeldab ülemineku rakendamisel paindlikkust. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt on hiljem liituvatel liikmesriikidel õigus kasutada sama aega, mis on Madridi stsenaariumis määratletud esimestele osalevatele liikmesriikidele; kooskõlas hõlbustamispõhimõttega tuleks võimaldada neil üleminek lõpule viia kiiremini, kui see osutub teostatavaks ja kohaseks. Seega oleks üleminekuperioodi maksimumpikkuse kehtestamine kolmeks aastaks kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ja võttes arvesse kolmeaastast üleminekuperioodi, mida kohaldati 11 esimesele osalevale liikmesriigile määruse (EÜ) nr 974/98 alusel. Samas oleks võimalus seda kolmeaastast perioodi lühendada kooskõlas hõlbustamispõhimõttega.

2.2.7.

Viiendaks, üleminekuperioodile maksimumpikkuse kehtestamine oleks normitehniliselt kooskõlas muude perioodide määratlemisega, mis on seotud erinevate eurole ülemineku stsenaariumidega, näiteks järkjärgulise vääringuvahetuse periood ja paralleelkäibeperiood. Määruse kohta tehtud ettepanek sätestab vääringuvahetuse perioodi maksimumpikkuse üks aasta (14). Määrus (EÜ) nr 74/98 sätestab paralleelkäibe perioodi maksimumpikkuse kuus kuud (15).

2.2.8.

Kokkuvõttes leiab EKP, et euro suhtes usalduse tekitamine üleminekuperioodil ning õiguskindluse ja tõhususe toetamine on mõjuvad põhjused, et sätestada ettepandud määruse tekstis üleminekuperioodi maksimumpikkuseks kolm aastat. Et motiveerida maksimaalsest kolmeaastasest perioodist lühema üleminekuperioodi kehtestamist, soovitab EKP ettepandud määruse põhjenduses selgitada, et üleminekuperiood peaks olema nii lühike kui võimalik. Lõpetuseks märgitakse, et vastav selge säte, mis kehtestab üleminekuperioodi maksimumpikkuse, hoiaks ära mis tahes edasised vaidlused asjaomaste liikmesriikide tulevase erandite tühistamise üle ja määruse (EÜ) nr 974/98 edasise muutmise ning teeks eurole ülemineku menetluse paremini planeeritavaks.

2.3.1.

Üldiselt mõistab EKP põhjusi järsu ülemineku stsenaariumi ühitamiseks järkjärgulise vääringuvahetusega kuni üheaastase perioodi jooksul, mille jooksul võiks jätkuda riigi vääringu kasutus teatavates õigusdokumentides, seletuskirja kohaselt näiteks arved või ettevõtete raamatupidamine (16). Kuigi arved ja ettevõtete raamatupidamine ei pruugi olla õigusdokumendid ettepandud määruse tähenduses, mõistab EKP, et järkjärgulise vääringuvahetuse mõiste kohaselt peaks riigi vääringut saama jätkuvalt kasutada uutes õigusdokumentides, näiteks elektrooniliselt koostatud tüüplepingud (näiteks autorendilepingud).

2.3.2.

Kuigi seletuskirja kohaselt võimaldaks järkjärguline vääringuvahetus riigi vääringut kasutada ainult “teatud ulatuses” (17), ei sätesta ettepandud määrus ühtki piirangut uute õigusdokumentide liikidele, milles võib järkjärgulise vääringuvahetuse perioodi kestel jätkuvalt osutada riigi vääringule (18). EKP märgib, et see lähenemine võimaldab liikmesriikidele järkjärgulisel üleminekul erinevate õigusdokumentide osas väga suurt paindlikkust ja subsidiaarsust.

2.3.3.

EKP soovib rõhutada asjaolu, et ettepandud määruse kohaselt tuleb tehingud õigusdokumentide alusel, milles osutatakse järkjärgulise vääringuvahetuse perioodil riigi vääringule, teostada ainult euros (19). See võib takistada osapooltel viiteid riigi vääringule maksedokumentides, kuna maksedokument tuleks siis teostada eurodes ja mitte vastavas riigi vääringus. Samas, kui maksedokumendid, näiteks tšekid ja maksekorraldused, määratletakse riigi vääringus, võib see makse töötlejatele tekitada probleeme, kuna nad peavad tagama, et konverteerimine riigi vääringust eurodesse peab toimuma enne tehingu teostamist. Kuna makseinstrumentide ringlus ulatub järkjärgulist vääringuvahetust kohaldavatest liikmesriikidest väljapoole, on funktsioneerimiseks oluline välistada võimalus, et riigi vääringus vääringustatud makseinstrumente kasutatakse piiriüleselt. Vastava tulemuse saaks piirates järkjärgulise vääringuvahetuse sätete kohaldamine õigusdokumentidega, mille teostamine toimub ainult asjaomases liikmesriigis (näiteks ainult järkjärgulist vääringuvahetust kohaldavas liikmesriigis). Selline lähenemine muudaks järkjärgulise vääringuvahetuse sätete rakendamise paindlikumaks ja piiraks selle riigisiseseks.

2.3.4.

EKP märgib, et järkjärgulise ülemineku (kuni üks aasta pärast sularahavahetuse kuupäeva) esimene osa kattub paralleelkäibe perioodiga (kuni kuus kuud), mille jooksul on nii euro kui ka riigi vääringu pangatähed seaduslikuks maksevahendiks asjaomase liikmesriigi territooriumi piires (20). EKP märgib, et vastuolu esineb järgmise vahel: sätted, mille kohaselt tuleb toimingud endisele vääringule osutavate uute õigusdokumentide alusel teostada eurodes, ning asjaolu, et riigi vääringu pangatähed ja mündid on paralleelkäibe perioodil territooriumi piires seaduslikuks maksevahendiks. Vastuolu lahendamiseks võiks ettepandud määruse teksti muuta nii, et eespool osutatud sätet kohaldatakse, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 974/98 artikli 15 sätteid (s.o sätteid paralleelkäibe kohta).

2.4.1.

EKP mõistab, et üks liikmesriik on esitanud reservatsiooni keele kohta seoses ühisraha nime “euro” kasutamisega ettepandud määruse selle liikmesriigi keeleversioonis. Selles osas soovib EKP rõhutada, et nime “euro” tuleb kõikides ettepandud määruse keeleversioonides kasutada õigesti ja järjekindlalt ning kooskõlas määrusest (EÜ) nr 974/98 tuleneva nõudega, et ühisraha nimi on ühesugune kõikides Euroopa Liidu riigikeeltes, võttes arvesse erinevaid tähestikke (21). EKP märkis oma äsjases arvamuses Leedu eurole ülemineku seaduseelnõu kohta (22), et määruse (EÜ) nr 974/98 vastavate sätete alusel on selge, et ühisraha nimi on “euro” ja see nimi peab olema ühesugune kõikides ühenduse keeltes […] Ühendus, kellel on rahandusküsimustes ainupädevus, määrab ühisraha nime. Kuna euro on ühisraha, peab selle nimi olema ühesugune ainsuse nimetavas käändes kõikides ühenduse keeltes, et ühisraha staatus oleks ilmne.

2.4.2.

Kooskõlas eelnevaga on EKP andnud loa euro pangatähtede emiteerimiseks EKP ja osalevate liikmesriikide keskpankade poolt, osutades ühisraha nimele “EURO” ja “ΕΥΡΩ”, s.o ühisraha nimi Rooma ja Kreeka tähestiku kohaselt (23). Õiguskindluse tõttu soovitab EKP lisada ettepandud määruse teksti õiguslikult siduvasse ossa säte, millega kinnitatakse, et “euro nime kirjaviis on ühesugune kõikide Euroopa Liidu riigikeelte ainsuse nimetavas käändes, võttes arvesse erinevaid tähestikke”.

2.5.1.

Esiteks, määrus (EÜ) nr 974/98 võimaldab igal liikmesriigil, kes valib Madridi stiilis üleminekuperioodi, võtta meetmeid, mis võivad olla vajalikud turgudele, et oma töökorralduses asendada riigi vääringus arveldusühik euroühikuga seoses mis tahes instrumentide, mis on toodud nõukogu 10. mai 1993 direktiivi 93/22/EMÜ (väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste kohta) (24) lisa jaos B (edaspidi ISD), ja kaupade pideva vahetuse, arvelduse ja maksetega (25). Kuna ISD on tühistatud direktiiviga finantsinstrumentide turgude kohta (26) (edaspidi MiFID), tuleb asendada viide ISD lisa jaos B loetletud instrumentide kohta viitega MiFID I lisas jaos C loetletud instrumentide kohta, mis on ISD-ga võrreldes detailsem ja keerukam ning hõlmab muuhulgas kauba, krediidi ja ilma tuletisinstrumente.

2.5.2.

Teiseks soovitatakse lihtsustada määruse (EÜ) nr 974/98 ettepandud artikli 10 esimest lõiget järgmiselt: “alates vastavatest sularahavahetuse kuupäevadest suunavad EKP ja osalevate liikmesriikide keskpangad osalevates liikmesriikides ringlusesse euros vääringustatud pangatähed.”

2.5.3.

Kolmandaks, võttes arvesse kasulikku viidet määruse (EÜ) nr 974/98 ettepandud artiklis 11 mistahes asutamislepingu artiklil 111 põhinevate rahandusküsimusi käsitlevate lepingute sätete kohta (seoses kolmandates riikides nagu Monaco, San Marino ja Vatikani Linnriik emiteeritud euro müntide seadusliku maksevahendi staatusega), soovitab EKP piirata viite asutamislepingu artikli 111 osas selle kolmanda lõikega, kuna ainult see artikli 111 lõige viitab rahandusküsimustega seotud kokkulepetele (s.o artikkel 111 lõige 3), nagu ongi tehtud ettepandud määruse mõnedes keeleversioonides (näiteks Saksa).

2.5.4.

Neljandaks, seoses määruse (EÜ) nr 974/98 ettepandud artikkel 15 lõikes 3 sätestatud kohustusega, et “pangad” vahetavad oma klientide vastava riigi vääringus pangatähti ja münte määratletud ülemmäära ulatuses tasuta, märgib EKP, et korrektses õigusloomes kasutatakse tavaliselt asutamislepingus ja teiseses ühenduse õiguses kasutatud mõistet “krediidiasutused”.

Seetõttu, kui viide “pankadele” asendatakse viitega “krediidiasutustele”, vastavalt määratlusele konsolideeritud pangandusdirektiivis, tuleb arvesse võtta, et mõned direktiiviga hõlmatud “krediidi”-asutused ei tegele sularahatehingutega (näiteks e-raha asutused) (27); samas on mõned, kelle suhtes kehtib direktiivist erand (näiteks postipangad), osutunud varasemas eurole üleminekus väga oluliseks. Eelneva tõttu oleks mõistlik jätta liikmesriikidele teatud valikuvabadus määratleda muid asutusi, kelle suhtes kohaldada tasuta pangatähtede ja müntide vahetuse kohustust.

2.6.1.

Muudatusettepanekud, mille puhul eespool osutatud soovitused eeldavad määruse kohta tehtud ettepaneku muutmist, on toodud lisas.