Otsingu valikud
Avaleht Meedia Suunaviidad Uuringud & väljaanded Statistika Rahapoliitika Euro Maksed & turud Töövõimalused
Soovitused
Sorteeri

Kriteeriumid hõlmavad järgmist

Hindade areng

Aluslepingu sätted

  • Aluslepingu artikli 140 lõike 1 esimeses taandes nõutakse järgmist:
    „hindade stabiilsuse kõrge taseme saavutamine; see nähtub inflatsioonimäärast, mis on hindade stabiilsuse mõttes lähedane kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi omale”;
  • Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 nimetatud lähenemiskriteeriume käsitleva protokolli (nr 13) artikkel 1 sätestab:
    „Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõike 1 esimeses alapunktis ettenähtud hindade stabiilsuse kriteerium tähendab, et liikmesriigil on püsiva stabiilsustasemega hinnanäitajad ning keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei ületa rohkem kui 1,5% võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Inflatsiooni mõõdetakse võrreldaval alusel tarbijahinnaindeksi abil, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust.”

Aluslepingu sätete kohaldamine

  • Kui tegemist on „keskmise inflatsioonimääraga vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist”, arvutatakse inflatsioonimäär ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) viimase saadaoleva 12 kuu keskmise kasvu alusel, võrreldes eelnenud 12 kuu keskmise näitajaga.
  • Kontrollväärtuse määratlemisel kasutatava mõiste „hindade stabiilsuse osas kolm kõige paremaid tulemusi saavutavat liikmesriiki” kohaldamisel kasutatakse kolme madalaima inflatsiooniga riigi inflatsioonimäära kaalumata aritmeetilist keskmist, välja arvatud juhul, kui tegu on võõrväärtustega. Hindade arengut riigis saab käsitleda võõrväärtusena, kui riigi inflatsioonimäär on mitmesuguste riigispetsiifiliste tegurite kuhjumise tõttu märkimisväärselt madalam kui teistes liikmesriikides (vt EKP 2010. aasta lähenemisaruanne).

Eelarvepoliitika areng

Aluslepingu sätted

  • Aluslepingu artikli 140 lõike 1 teises taandes nõutakse järgmist:
    „riigi rahanduse stabiilsus; see nähtub niisuguse eelarveseisundi saavutamisest, kus puudub eelarvepuudujääk, mis artikli 126 lõike 6 kohaselt on ülemäärane”.
  • Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 nimetatud lähenemiskriteeriume käsitleva protokolli (nr 13) artikli 2 kohaselt tähendab see kriteerium, et:
    „kontrollimise ajal ei kehti liikmesriigi suhtes nimetatud lepingu artikli 126 lõikes 6 nimetatud nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta”.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus sätestatakse aluslepingu artiklis 126. Vastavalt artikli 126 lõigetele 2 ja 3 koostab Euroopa Komisjon ettekande juhul, kui ELi liikmesriik ei täida eelarvedistsipliini ning eelkõige juhul kui:

  1. Kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe sisemajanduse koguprodukti ületab kontrollväärtuse (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli määratluse kohaselt 3% SKPst), välja arvatud juhul, kui:
    • see suhe on oluliselt ja pidevalt langenud ning jõudnud kontrollväärtuse lähedasele tasemele; või
    • kontrollväärtuse ületamine on ainult erandlik ja ajutine ning suhe on kontrollväärtuse lähedane.
  2. Riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti ületab kontrollväärtuse (ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli määratluse kohaselt 60% SKPst), välja arvatud juhul, kui see suhe väheneb piisavalt ning läheneb kontrollväärtusele rahuldava kiirusega.

Täiendavad sätted

  • Komisjon võtab ettekandes arvesse ka seda, kas eelarvepuudujääk ületab riigi investeerimiskulutused, samuti kõiki muid asjassepuutuvaid tegureid, kaasa arvatud liikmesriigi keskmise pikkusega perioodi majandus- ja eelarveseisundit.
  • Komisjon võib koostada ettekande ka juhul, kui ta kriteeriumitingimuste täitmisest hoolimata on seisukohal, et liikmesriigis on ülemäärase eelarvepuudujäägi tekkimise oht. Majandus- ja rahanduskomitee sõnastab komisjoni ettekande kohta arvamuse.
  • Kooskõlas artikli 126 lõikega 6 ning olles kaalunud kõiki asjassepuutuva liikmesriigi võimalikke märkusi, otsustab ELi Nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega (v.a asjaomane liikmesriik) komisjoni soovituse põhjal ja pärast üldhinnangu andmist, kas liikmesriigis eksisteerib ülemäärane eelarvepuudujääk.

Menetlusküsimused ja aluslepingu sätete kohaldamine

Lähenemise hindamisel avaldab EKP oma seisukohad eelarvepoliitika arengu kohta. Jätkusuutlikkuse hindamisel kontrollib EKP eelarvepoliitika arengu põhinäitajaid käsitletaval perioodil, kaalub riigi rahanduse väljavaateid ja väljakutseid ning jälgib seoseid eelarve puudujäägi ja valitsussektori võla arengu vahel.

Vahetuskursi areng

Aluslepingu sätted

  • Aluslepingu artikli 140 lõike 1 kolmandas taandes nõutakse järgmist:
    „kinnipidamine Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ettenähtud normaalsetest kõikumispiiridest vähemalt kahe aasta jooksul, devalveerimata oma vääringut euro suhtes”.
  • Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 nimetatud lähenemiskriteeriume käsitleva protokolli (nr 13) artikkel 3 sätestab:
    „Nimetatud lepingu artikli 140 lõike 1 kolmandas alapunktis ettenähtud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis osalemise kriteerium tähendab, et liikmesriik on järginud Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ettenähtud normaalseid kõikumispiire ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist. Eelkõige ei tohi liikmesriik olla sama aja jooksul omal algatusel devalveerinud oma raha kahepoolset keskmist kurssi euro suhtes.”

Aluslepingu sätete kohaldamine

Aluslepingus viidatakse vahetuskursimehhanismis ERM2 (kuni 1999. aasta jaanuarini ERM) osalemise kriteeriumile.

  • Esmalt hindab EKP, kas riik on osalenud ERM2-s „vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist”, nagu on sätestatud protokollis (nr 13).
  • Teiseks pööratakse vahetuskursi stabiilsuse hindamisel tähelepanu sellele, kas vahetuskurss on ERM2 keskkursi lähedal, võttes samal ajal arvesse tegureid, mis on võinud kaasa tuua vääringu kallinemise. Selline lähenemisviis on kooskõlas varasemate meetoditega. Kõikumisvahemiku ulatus ERM2-s ei piira vahetuskursi stabiilsuse kriteeriumi hindamist.
  • Kolmandaks, „tõsiste pingete” küsimusele lähenetakse üldjuhul, hinnates vahetuskursi kõrvalekaldumise määra ERM2-kohastest euro suhtes kehtivatest keskkurssidest. Selleks kasutatakse selliseid näitajaid nagu vahetuskursi volatiilsus euro suhtes ja lühiajaliste intressimäärade erinevused euroalal, ning hinnatakse nende näitajate arengut. Lisaks võetakse arvesse välisvaluutainterventsioonide ja rahvusvaheliste finantsabiprogrammide rolli vääringu stabiliseerimisel.

Pikaajaliste intressimäärade areng

Aluslepingu sätted

  • Aluslepingu artikli 140 lõike 1 neljandas taandes nõutakse järgmist:
    „liikmesriigi poolt, mille suhtes on kehtestatud erand, saavutatud vastastikuse lähenemise ja tema vahetuskursimehhanismis osalemise püsikindlus, mis peegeldub tema pikaajaliste intressimäärade tasemes”.
  • Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 nimetatud lähenemiskriteeriume käsitleva protokolli (nr 13) artikkel 4 sätestab:
    „Nimetatud lepingu artikli 140 lõike 1 neljandas alapunktis nimetatud intressimäärade lähenemiskriteerium tähendab, et vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist on liikmesriigil olnud keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär, mis ei ületa rohkem kui 2% võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäärasid mõõdetakse pikatähtajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust.”

Aluslepingu sätete kohaldamine

  • Esiteks, „keskmise nominaalse pikaajalise intressimäära” puhul vaadelduna „ühe aasta kestel enne kontrollimist” arvutatakse pikaajaline intressimäär nende viimase 12 kuu aritmeetilise keskmisena, mille kohta on olemas ÜTHI andmed.
  • Teiseks, kontrollväärtuse määratlemisel kasutatava mõiste „hindade stabiilsuse osas kolm kõige paremaid tulemusi saavutavat liikmesriiki” kohaldamisel kasutatakse samuti nende kolme ELi liikmesriigi pikaajaliste intressimäärade kaalumata aritmeetilist keskmist, kelle tulemuste põhjal arvutatakse hinnastabiilsuse kontrollväärtus. Intressimäärasid mõõdetakse ühtlustatud pikaajaliste intressimäärade alusel, mis on välja töötatud lähenemise hindamiseks.